Gieri akvedukt (prantsuse Aqueduc du Gier) on iidne Rooma akvedukt, mis ehitati tõenäoliselt 1. sajandil pKr, et varustada vett Lugdunumi (Lyon) mis on praegu Ida-Prantsusmaa. See on pikim ja paremini säilinud neljast Rooma akveduktist, mis teenindasid Rooma provintsi Gallia Lugdunensise kasvavat pealinna. See ammutas vett Rhone'i väikese lisajõe Gieri allikast Mont Pilati nõlvadel, 42 km (26 miili) Lyonist edelas.

Mööda käänulist rada, kl. 85 km (53 miili) pikkune Gieri akvedukt on Rooma akveduktidest pikim teadaolev. Selle marsruut on arvukate säilmete järel üksikasjalikult läbi vaadatud. Väljudes Loire'i departemangu Massif du Pilati kõrgustikest, ümbritseb akvedukt pinnareljeefi ja läbib Rhone'i departemangu, läbides Mornanti, Orliénase, Chaponosti ja Sainte-Foy-lès-Lyoni ning lõpeb Lyonis.

Oma ulatuses tugineb see kogu rooma akveduktide ehitamise tehnikate repertuaarile, võttes keskmiselt 0,1% kalle ehk meetri iga kilomeetri kohta. Seal on 73 km (45 miili) kaetud kraave, mis on laotud betoonist truubi abil, mille kõrgus on 3 m (9,8 jalga) ja laius 1,5 m (4,9 jalga), mis on süvistatud kuni 4 m (13 jalga) maapinna alla. Akvedukt läbib 11 tunnelit, millest üks Mornanti lähedal on 825 m (2707 jalga) pikk. Juurdepääs puhastamiseks ja remondiks oli läbi 77 m (253 jala) kaugusel asuvate kaevude. Õues on umbes kolmkümmend venitust. Seintele ja võlvidele on tõstetud kümme lõiku, mis annavad kõige suurejoonelisemad nähtavad akvedukti jäänused (illustratsioonid).

Neli ümberpööratud sifoonitunnelit läbivad eriti sügavaid ja laiu Durèze, Garoni, Yzeroni ja Trioni jõeorgusid kõrgetele kaartele tõstetud torusildadel. Neis täitis vesi nõlva äärel vajunud tankitorni (castellum). Paak teostas ülemineku avatud kanali voolu ja pliitorustiku vahel. castellumist kanti vesi, mis on nüüd surve all, õhukindlate pliitorude komplektis, mis olid asetatud kõrvuti, joodetud liitekohtadega, mööda oru nõlva alla üle jõe ulatuva silla – mille muulid ja kaared on süsteemi silmapaistvamad jäänused – ja mööda vastaspoolset nõlva ülespoole, paaki, mis on veidi madalamal kui peapaak, kaotades selle käigus vaid väikese hüdraulikapea. Ümberpööratud sifoonid väldisid sügavate orgude sildamist võlvide arkaadide järel, nagu Pont du Gardis, mis tähistab sellise süsteemi piiri.