Ajalugu Berati ja Gjirokastëri ajalooline keskus   UNESCO maailmapärand  Asukoht   AlbaaniaTüüp kultuurimälestisKriteeriumid III, IVViited 569Piirkond* Euroopa ja Põhja-AmeerikaKoordinaadid 40° 4′ 10″ N, 20° 8′ 0″ ENimekirja arvatud 2005 (29. istung) * Regioon on UNESCO määratletud

Arheoloogid on leidnud Gjirokastërist varasest rauaajast pärit keraamikat, millesarnaseid leidub kõikjal Albaanias. Tõenäoliselt oli kogu tänapäeva Albaania ala tol ajal sama kultuuri mõjupiirkonnas.

Gjirokastëri maa-ala kuulus antiikajal kreeklastega asustatud piirkonda, mille nimi oli Chaonia.[1] Tänapäevani on Gjirokastër üks Albaania kreeklaste kultuurikeskusi.

Gjirokastër asub Mali i Gjerë ('Laia mäe') küngastel. Kunagi oli linna kohal Gjirokastëri kindlus, mida ümbritsevatele küngastele hakati ehitama järjest uusi hooneid. Linnamüürid pärinevad 3. sajandist ja sel ajal oli linna nimi Αργυρόπολις (Argyropolis). Kindluse kõrged kivist müürid rajati 6.–12. sajandil ja alles pärast seda hakkas linn laienema müüridest väljapoole.

14. sajandil kuulus see Ípeirose despotaadi koosseisu. 1386 moodustati Gjirokastëri vürstkond, mida valitses kogu selle eksisteerimise aja Gjon Zenebishi, kuni Osmanite riik selle 1417 vallutas. Vürstkond likvideeriti järgmisel aastal ja 1419 sai Gjirokastër maakonnalinnaks Albaania sandžakis. 1432–1436 toimus albaanlaste ülestõus Gjon Zenebishi poja Depë Zenebishi juhtimisel, mille käigus ülestõusnud piirasid Gjirokastërit, aga ei suutnud seda vallutada. Türgi kindral Turahan-bei surus ülestõusu maha ja Depë Zenebishi hukati.

Gjirokastëri majad on ainulaadses albaania stiilis. Gjirokastëris on ka vana basaar, mis rajati 17. sajandil, kuid 19. sajandil tuli see pärast tulekahju uuesti üles ehitada.

1811 viidi Gjirokastër üle Janina pašalõki koosseisu. Sel ajal juhtis seda Ali-paša, rahvuselt albaanlane, kes muutis selle autonoomseks haldusüksuseks. Kui sultan Mahmud II taipas, et tal puudub sisuline kontroll Janina pašalõki üle, saatis ta sõjaväe seda vallutama. Kodusõjas sai Ali-paša lüüa ja hukati, misjärel pašalõkk 1822 likvideeriti.

1868 moodustati Ergiri sandžakk (Ergiri on Gjirikastëri türgikeelne nimi).

19. sajandil oli Gjirokastëril albaanlaste rahvuslikus ärkamises tähtis koht, sest seal toimus 23. juulil 1880 Gjirokastëri kogu, mille korraldas Prizreni liiga. Sel ajal oli oluline teema Osmanite riigi lagunemine ja kogu otsustas, et kui lääneriigid otsustavad albaanlastega asustatud alad eraldada Türgist ja anda naabermaadele, siis hakkavad nad mässama.

Linnas elas ka palju kreeklasi. Kui Osmanite võim lagunes ja nad oma väed piirkonnast ära tõid, puhkes Esimene Balkani sõda (1912–13). Selle ajal sisenes linna Kreeka sõjavägi ja kuulutas Gjirokastëri enesele kuuluvaks. Kuid sõja lõpetanud Londoni rahuleping ja selle 17. detsembril 1913 sõlmitud Firenze protokoll andsid linna Albaaniale. Asjade niisugune käik oli kohalike kreeklaste seas väga ebapopulaarne ning nad moodustasid Panepeirose assamblee, mis asus Gjirokastëris. Assamblee ei nõudnud küll otseselt ühinemist Kreekaga, vaid Albaania kolme lõunapoolse ringkonna laialdast autonoomiat või minekut suurriikide rahvusvahelise kontrolli alla. 28. veebruaril 1914 kuulutas assamblee Gjirokastëris välja Põhja-Epeirose autonoomse vabariigi, mis kinnitati Korfu protokolliga 17. mail 1914. Kuid vabariik kestis väga lühikest aega, sest Albaania riik varises Esimeses maailmasõjas kokku. Juba 1914. aasta oktoobris ja novembris sisenes Kreeka sõjavägi Põhja-Epeirosesse ning võttis enda kontrolli alla, aga 1916. aasta aprillis Kreeka annekteeris kogu Põhja-Epeirose. Seevastu 1919. aasta Pariisi rahukonverents taastas Albaania sõjaeelse status quo, piirid kaasa arvatud, ja andis Põhja-Epeirose koos Gjirokastëriga taas Albaaniale.

1939. aasta aprillis okupeeris Itaalia erilise vastupanuta kogu Albaania. 28. oktoobril 1940 puhkes Itaalia-Kreeka sõda. Ehkki Itaalia oli lubanud Kreeka kiiresti okupeerida, ei arenenud asjad päris nõnda. Kreeka sõjavägi sisenes detsembri alguses taas Gjirokastërisse ja hoidis seda enda käes seni, kuni Saksamaa sõjaline sekkumine sundis Kreeka 23. aprillil 1941 kapituleeruma. Siis anti Gjirokastër Itaalia kontrolli alla, aga kui Itaalia 1943. aasta septembris kapituleerus, võttis Albaania okupeerimise üle Saksamaa. Lõpuks vabastati Albaania võõrvägedest 29. novembril 1944 ja Gjirokastër läks taas Albaaniale.

Pärast Teist maailmasõda linna arendati. Praegu on see Lõuna-Albaania majandus-, haridus- ja kultuurikeskus. Linnas on üle 20 muuseumi ja seal peetakse üleriigilist rahvamuusikafestivali.

Gjirokastëris sündis 16. oktoobril 1908 Albaania diktaator Enver Hoxha. Tema kodus on tänapäeval majamuuseum.

Gjirokastëril on tähtis koht Ismail Kadare raamatutes, sealhulgas "Kivilinna kroonikas".

Aastast 2005 on Gjirokastëri ajalooline keskus UNESCO maailmapärandi objekti Berati ja Gjirokastëri ajalooline keskus koosseisus UNESCO maailmapärandi nimistus.

↑ Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega AUG1y on ilma tekstita.