Domovinski rat ( Horvaatia iseseisvussõda )
Horvaatia iseseisvussõda peeti aastail 1991–1995 ühelt poolt end Jugoslaavia Föderatiivsest Sotsialistlikust Vabariigist iseseisvaks kuulutanud Horvaatia valitsusele lojaalsete jõudude ning teiselt poolt serblaste võimu all olnud Jugoslaavia Rahvaarmee (JNA) ja Horvaatia serblaste üksuste vahel. Horvaatias nimetatakse peetud sõda enamasti Kodumaa sõjaks (horvaadi keeles Domovinski rat), aga ka Suur-Serbia agressiooniks (horvaadi keeles Velikosrpska agresija). Serbia allikates viidatakse üldjuhul sõjale kui Sõjale Horvaatias (serbia keeles Rat u Hrvatskoj).
Esialgu puhkes sõjategevus Horvaatia politseijõudude ja Horvaatia Sotsialistlikus Vabariigis elanud serblaste vahel. Kui Jugoslaavia Rahvaarmee sattus üha tugevneva serblaste mõju alla, hakkasid mitmed selle üksused toetama Horvaatias võitlevaid serblasi. Horvaatia soovis rajada iseseisva, Jugoslaaviast sõltumatu riigi, samal ajal kui sealsed serblased toetasid Serbiat ja olid vastu ühisriigist eraldumisele. Serblased haarasid enda kätte serblaste enamuse või märkimisväärse vähemusega asustatud alad Horvaatias. Nende peamine eesmärk oli jääda samasse riiki ülejäänud serblastega, mida horvaadid ja bosnialased käsitlesid püüdlusena moodustada Suur-Serbiat. 2007. aastal leidis Endise Jugoslaavia Rahvusvaheline Kriminaaltribunal (ICTY) ühte Horvaatia serblaste liidritest Milan Martićit süüdi mõistes, et ta püüdis koos Slobodan Miloševićiga luua ühendatud Serbia riiki. 2011. aastal leidis ICTY, et Horvaatia kindralid Ante Gotovina ja Mladen Markač kuulusid Horvaatia kriminaalsesse sõjalis-poliitilisse juhtgruppi, mille eesmärk oli Krajina serblased 1995. aasta augustis Horvaatiast välja ajada ning asustada ala horvaatidest põgenikega.
Sõja alguses püüdis Jugoslaavia Rahvaarmee hoida Horvaatiat jõuga Jugoslaavia koosseisus. Kui see püüe luhtus, kuulutasid serblased ühepoolselt Horvaatia territooriumil välja Krajina Serblaste Vabariigi (serbia keeles Republika Srpska Krajina, RSK; Република Српска Крајина, РСК). 1991. aasta lõpuks oli suurem osa Horvaatiast sõtta haaratud – paljud linnad ja külad olid lahingutegevuses tõsiselt kannatada saanud ning ülejäänud piirkonnad pidid toime tulema sadade tuhandete põgenikega. Vaherahu sõlmimise ja Horvaatia iseseisvuse tunnustamise järel 1992. aastal jäi rindejoon paigale, ÜRO kaitsejõud (UNPROFOR) toodi piirkonda ja lahingutegevus oli järgneva kolme aasta jooksul sporaadiline. Sel perioodil hõlmas Krajina Serblaste Vabariik enam kui kolmandikku Horvaatia territooriumist. 1995. aastal korraldas Horvaatia kaks ulatuslikku operatsiooni – Operatsioon Sähvatus ja Operatsioon Torm –, mis kallutasid sõja tulemuse nende kasuks. Sõja lõppedes ÜRO Ida-Slavoonia, Baranja ja Lääne-Sirmiumi üleminekuadministratsiooni (UNTAES) hallata jäänud piirkond liideti 1998. aastaks taas Horvaatiaga.
Loe edasiHorvaatia iseseisvussõda peeti aastail 1991–1995 ühelt poolt end Jugoslaavia Föderatiivsest Sotsialistlikust Vabariigist iseseisvaks kuulutanud Horvaatia valitsusele lojaalsete jõudude ning teiselt poolt serblaste võimu all olnud Jugoslaavia Rahvaarmee (JNA) ja Horvaatia serblaste üksuste vahel. Horvaatias nimetatakse peetud sõda enamasti Kodumaa sõjaks (horvaadi keeles Domovinski rat), aga ka Suur-Serbia agressiooniks (horvaadi keeles Velikosrpska agresija). Serbia allikates viidatakse üldjuhul sõjale kui Sõjale Horvaatias (serbia keeles Rat u Hrvatskoj).
Esialgu puhkes sõjategevus Horvaatia politseijõudude ja Horvaatia Sotsialistlikus Vabariigis elanud serblaste vahel. Kui Jugoslaavia Rahvaarmee sattus üha tugevneva serblaste mõju alla, hakkasid mitmed selle üksused toetama Horvaatias võitlevaid serblasi. Horvaatia soovis rajada iseseisva, Jugoslaaviast sõltumatu riigi, samal ajal kui sealsed serblased toetasid Serbiat ja olid vastu ühisriigist eraldumisele. Serblased haarasid enda kätte serblaste enamuse või märkimisväärse vähemusega asustatud alad Horvaatias. Nende peamine eesmärk oli jääda samasse riiki ülejäänud serblastega, mida horvaadid ja bosnialased käsitlesid püüdlusena moodustada Suur-Serbiat. 2007. aastal leidis Endise Jugoslaavia Rahvusvaheline Kriminaaltribunal (ICTY) ühte Horvaatia serblaste liidritest Milan Martićit süüdi mõistes, et ta püüdis koos Slobodan Miloševićiga luua ühendatud Serbia riiki. 2011. aastal leidis ICTY, et Horvaatia kindralid Ante Gotovina ja Mladen Markač kuulusid Horvaatia kriminaalsesse sõjalis-poliitilisse juhtgruppi, mille eesmärk oli Krajina serblased 1995. aasta augustis Horvaatiast välja ajada ning asustada ala horvaatidest põgenikega.
Sõja alguses püüdis Jugoslaavia Rahvaarmee hoida Horvaatiat jõuga Jugoslaavia koosseisus. Kui see püüe luhtus, kuulutasid serblased ühepoolselt Horvaatia territooriumil välja Krajina Serblaste Vabariigi (serbia keeles Republika Srpska Krajina, RSK; Република Српска Крајина, РСК). 1991. aasta lõpuks oli suurem osa Horvaatiast sõtta haaratud – paljud linnad ja külad olid lahingutegevuses tõsiselt kannatada saanud ning ülejäänud piirkonnad pidid toime tulema sadade tuhandete põgenikega. Vaherahu sõlmimise ja Horvaatia iseseisvuse tunnustamise järel 1992. aastal jäi rindejoon paigale, ÜRO kaitsejõud (UNPROFOR) toodi piirkonda ja lahingutegevus oli järgneva kolme aasta jooksul sporaadiline. Sel perioodil hõlmas Krajina Serblaste Vabariik enam kui kolmandikku Horvaatia territooriumist. 1995. aastal korraldas Horvaatia kaks ulatuslikku operatsiooni – Operatsioon Sähvatus ja Operatsioon Torm –, mis kallutasid sõja tulemuse nende kasuks. Sõja lõppedes ÜRO Ida-Slavoonia, Baranja ja Lääne-Sirmiumi üleminekuadministratsiooni (UNTAES) hallata jäänud piirkond liideti 1998. aastaks taas Horvaatiaga.
Sõda lõppes Horvaatia täieliku võiduga, sest saavutati eesmärgiks seatud iseseisvus ja oma piiride säilitamine. Suur osa riigist oli aga laastatud. Hinnanguliselt hävis 21–25% Horvaatia majandusest ning purustatud taristu, kaotatud toodangu ja põgenikega seotud kahjud ulatusid 37 miljardi USA dollarini. Kokku hukkus sõjas umbes 20 000 inimest ning kodust lahkuma sunnitud põgenikke oli sõja kestel nii horvaatide kui ka serblaste seas.
