Jan Hiebeli maal 1750. aastast. Esiplaanil on Püha Lunastaja kirik

 

Tähetorn

Klementinumi rajasid jesuiidid, kes saabusid Prahasse 1556. aastal keiser Ferdinand I kutsel. Aastal 1562 avasid nad keisri toetusel õppeasutuse. Esialgu asusid nad elama praeguse Klementinumi asukohal olnud endise dominiiklaste kloostri ruumidesse, mille keiser nende käsutusse oli andnud. Dominiiklaste 13. sajandil rajatud püha Clemensi kloostri järgi sai hiljem nime kogu ehitis. Esialgu seati end sisse jõepoolsetes hoonetes, praeguses läänetiivas, mis esimesena elamiskõlblikuks muudeti. Aastal 1653 hakkasid jesuiidid aga tasapisi hooneid juurde ja ümber ehitama. Ehitustöö kestis üle 170 aasta ja ehitistes segunevad seetõttu eri stiilid.

Enne ümberehitusi moodustasid Klementinumi kvartali 32 elumaja, seitse siseõue, kolm kirikut, kloostriruumid ja mitu aeda. Jesuiitide asutatud kolleegiumi rajatised hõlmasid lõpuks viit siseõue, mida ümbritsesid kolm kirikut, kaks torni, õpperuumid, eluruumid, raamatukogu, teater, observatoorium, apteek ja trükikoda.[1] Klementinumi pindala on kokku kaks hektarit. See on üks Euroopa suuremaid hoonekomplekse.[2]

Klementinum oli omal ajal suuruselt kolmas jesuiitide kolleegium.[3] Jesuiitide hoonetele oli iseloomulik see, et elu- ja haldusruumid olid tavaliselt väga tagasihoidlikud, avalikud ruumid aga rikkalikult kaunistatud.[4]

Jesuiitide akadeemias õpetati filosoofiat ja teoloogiat. Aastal 1616 sai kool ülikooli staatuse. Esialgu oli jesuiitide akadeemia võistlejaks protestantlik Karli ülikool. Aastal 1622 said jesuiidid mõlemad ülikoolid oma valitsemise alla ja 1654. aastal ühendas Ferdinand III Karli ülikooli ja Klementinumi üheks nelja teaduskonnaga ülikooliks, mille nimeks sai Karli-Ferdinandi ülikool.[5][1] Ka raamatukogud ühendati. Filosoofia- ja teoloogiateaduskond jäid Klementinumi ruumidesse, õigus- ja arstiteaduskond aga endisse Karli ülikooli. Pärast jesuiitide ordu sulgemist 1773. aastal pidid jesuiidid lahkuma, aga ülikool jäi alles.[2]

Klementinumi vanim osa on läänetiib Křižovnická tänava ääres. Selle ehitamist alustas arhitekt Carlo Lurago 1653. aastal, tema tööd jätkasid Francesco Caratti ja Giovanni Domenico Orsi ning töö lõpetas František Maxmilián Kaňka 1730. aastatel.[1]

Klementinumi kõrgeim ehitis on tähetorn, mis ehitati 1722. aastal. See ehitati algselt vahitorniks. Samal aastal asutati matemaatikamuuseum astronoomia ja matemaatika õpetamiseks. See suleti 1785. aastal ja osa selle eksponaatidest teisaldati 1818. aastal rahvusmuuseumi. 1750. aastate alguses asutatud observatooriumi esimeseks direktoriks sai matemaatik ja füüsik Joseph Stepling, kelle algatusel alustati astronoomilisi ja meteoroloogilisi vaatlusi. Alates 1752. aastast on Klementinumis tehtud süstemaatilisi meteoroloogilisi vaatlusi. Alates 1775. aastast korraldas vaatlusi hilisem Karli ülikooli rektor Antonín Strnad. Alates 1784. aasta algusest on järjepidevalt tehtud mõõtmisi kolm korda päevas. Keskajast alates on Klementinumis tegutsenud paljud tunnustatud astronoomid, matemaatikud, filosoofid ja muusikud.[6] 16. ja 17. sajandi vahetusel tegutsesid Prahas teiste seas Tycho Brahe, Johannes Kepler ja Tadeáš Hájek.

Aastal 1622 asutatud raamatukogust sai 1781. aastal avalik raamatukogu. Tänapäeval haldab rahvusraamatukogu kogu kompleksi, välja arvatud kirikuid. Põhjatiivas oli jesuiitide teater ja aastatel 1935–2009 tehnikaraamatukogu.

Aastatel 1924–1925 ehitati arhitekt Ladislav Machoňi projekti järgi läänetiiva kolmas korrus ümber, et saada raamatukogule ruumi juurde. Samal ajal paigaldati ka Platnéřská tänava poolse põhjatiiva vintskappidele seitse Otto Gutfreundi loodud kuju, mis sümboliseerivad eri teadusharusid.[1] Suurim muudatus oli uue lugemissaali ehitamine kvartali keskel asuvasse siseõue. Selle projekti autor oli samuti Ladislav Machoň.[7]

Aastal 1930 kolis filosoofiateaduskond välja ja Klementinumist sai rahvusraamatukogu asukoht.[2]