Barabari mäe koopad (hindi बराबर, Barābar) on India vanimad säilinud kivisse raiutud koopad, mis pärinevad Maurya impeeriumist (322–185 eKr). mõned Ashokani pealdistega, mis asuvad Makhdumpuri piirkonnas Jehanabadi rajoonis Biharis, Indias, 24 km (15 miili) Gayast põhja pool.

Need koopad asuvad Barabari kaksikmägedes (neli koobast) ja Nagarjuni (kolm koobast); 1,6 km (0,99 miili) kaugusel asuva Nagarjuni mäe koopaid nimetatakse mõnikord Nagarjuni koobasteks. Nendel kaljusse raiutud kambritel on pühendatud kiri "Kuningas Piyadasi" Barabari rühma ja "Devanampiya Dasaratha" Nagarjuni rühma jaoks, mis arvatavasti pärinevad 3. sajandist e.m.a Maurya perioodil ja vastavad vastavalt Ashoka (valitses 273–232 e.m.a.) ja tema lapselaps Dasharatha Maurya.

Skulptuurne ümbritsemine Lomas Rishi koopa sissepääsu juures on ogee-kujulise "chaitya kaare" ehk chandrashala varaseim säilinud materjal. olla sajandeid India kaljuarhitektuuri ja skulptuuridekoratsiooni oluline tunnus. Vorm oli selgelt puidust ja muudest taimsetest materjalidest ehitiste kivis reproduktsioon.

Koopaid kasutasid Ajivika sekti askeedid, mille asutas budismi rajaja Gautama Buddha kaasaegne Makkhali Gosala ja Mahavirast, džainismi viimasest ja 24. Tirthankarast. Ajivikadel oli palju sarnasusi nii budismi kui ka džainismiga. Kohapeal on ka mitu kaljusse raiutud budistlikku ja hinduistlikku skulptuuri ning pealdisi hilisematest perioodidest.

Enamik Barabari koopaid koosneb kahest täielikult graniidist nikerdatud kambrist, mille sisepind on väga poleeritud. Skulptuuridel leiduv "maurja lakk" ja põnevad kajaefektid.

Koopaid, mis asuvad fiktiivses Marabaris, kirjeldati inglise autori E. M. raamatus A Passage to India. Forster. Neid on näidatud ka India kirjaniku Christopher C. Doyle'i raamatus Mahabharata saladus.